Tervitused kaugelt maalt ! Eestis on hetkel pool kolm öösel ja mul siin pool kaheksa õhtul. Istun msnis ja räägin ühe inimesega juttu, kes imekombel ikka veel üleval on ja otsustasin, et alustan kirjutamist. 20 tundi lendamist võttis mul pikemaks ajaks lennukiisu ära. See oli tõesti suhteliselt jube kogemus, aga õnneks suutsin ma ennast ikkagi "koju" vedada. Saabusime siis kohaliku aja järgi kell 12 öösel. Ilmselgelt sel ajal ei püsinud mu silmad enam lahti ja ma suutsin meie maja trepist põhimõtteliselt alla veereda. Päris meeldiv kogemus jällegi. :D. Sügava mulje jättis Chicago lennujaam, kus pidi sõitma rongiga , kui tahtsid ühest otsast teise jõuda. Minujaoks oli see šokk, aga no, Ameerikas vist täitsa tavaline asi. Kui päris aus olla, siis mulle polegi see asi kõik veel kohale sõitnud. Naljakas on istuda siin ja mõelda, et kodu ja mulle kallid inimesed on tuhandete kilomeetrite kaugusel ja mul pole mingit lootust lähiajal sinna saada. Mul tekkis sellega seoses hull masendus, kui ma hommikul ärkasin ja mõtlesin, et no wtf, kus ma olen. Ja siis tuli kõik meelde. Tõeliselt kahtlane tunne. Igatsen Eestit, isegi neid sitaseid ilmu, mis meil seal on. Igatsen oma kallikesi, kes mind lennukile saatsid - ma ei unusta teid mitte hetkekski, ma armastan teid ja ma loodan, et see aastake läheb ruttu. Kui ilmast rääkida, siis siin oli täna 30 kraadi. Räägiti, et lähipäevil tõuseb üle 35-e. Tõeliselt lämbe ja niiske on. Hingata üldse ei saa ja põhimõtteliselt tuleb käia paljalt. Sain juba infarkti, kui poes nägin rasedat naist bikiinide väel. Meil vist Tallinnas sellist nalja ei näe :D Aga no, räägitakse ju, et issanda loomaaed on kirju ja ma pean tõdema, et see peab paika. Andke andeks, aga täna pole mul veel pilte lisada. Homsest tripime veits ringi siin ja siis on, millest pilte teha. Üritan postitada nii tihi kui saan. Loodan, et teid nendega ära ei tüüta :). Musidkallidpaid siit kaugelt maalt. Veronika.